1992 VIIMASE AASTA MAALID - Rohusaar

Praegusel pluralistlikul ajal , mis vägagi ilmekalt väljendub ka kunstitasandite ja -vormide paljususes ning keerukuses, on päris tervendav tajuda võimalust läheneda kunstile ja hinnata kunsti vanade tuttavate kriteeriumide järgi. Noore maalikunstniku Piret Rohusaare maalimaailma vaadeldes pole vaja välja mõelda rasket teoreetilist ja kontseptuaalset tausta, siin võib päris südamerahuga mõelda väärtuste peale, mis on teinud pildist kunstiteose kogu selle pika aja jooksul, millal on kõneldud meie oma maali (kunsti) koolkonnast. Kus pilt saab kunstiteoseks koloriidi, vormi, nende omavahelise tasakaalu ja terviklikkuse kaudu, kus pildil kujutatu võib olla (ja sageli ongi) vaid ajendiks kunstiterviku loomisel. Selge ja hästi sissetöötatud lähenemisviis, mis aastate ja kunstipiiride laienemisega on ettevaatlikult laiendanud ka oma “hea maitse” piire. Sellepärast ongi niisuguses kunstis sageli kujutatud ainestikku looja kõige intiimsemast ümbrusest ja argielust. Nii on ka Piret Rohusaare puhul: laps koeraga, tihedalt teineteise vastu surutud paarike ja punane roos, istuvad inimesed ja munakorv jne., aga miks mitte hoopis must ja punane laik valusvalgel taustal, marsspruuni ja koobaltsinise (valgusest sõltuvalt ka koobaltrohelise) vastandus jne. Kunstnik on tavalise väärtustaja, arginähtuste ülekandja üle aegade tuntud ja omaksvõetud kunstikeelde. Nii haakub Piret Rohusaare looming paljude eelkäijate omaga: miks mitte tuua näiteks Peeter Mudisti, aga ka Karin Lutsu varajast loomingut? Laias laastus on ju taotlused needsamad, kuigi loominguline tee, sügavus, veendumus on igaühel isesugused, sõltudes natuurist, elukogemusest, andest ja andumusest, aga ka paljust muust. Kõrvuti siira ja kõige paremas mõttes naiivse tõsidusega on Piret Rohusaarelgi kalduvus (võib-olla alateadlikuks) leebeks groteskiks, mis nagu ka eelkäijatel tuleneb tüpaažist, detailide üllatuslikust kooslusest.

Kuid kunstiteose hindamist on ikka kippunud mõjutama — looja tahtest ja kavatsusist sõltumata — kõik ümbritseva kunsti nähtused. Nii ei saa ma vaadata Piret Rohusaare suurejoonelisi ja veidi toretsevaid natüürmorte, ilma et mulle meenuksid neoeksprepostlaste žanrilt ja valitud detailelt sarnased maalid, mille kohta tänavuses kunstikalendris kirjutab kunstiteadlane Vappu Vabar: “Euroopa vaim on juba vähemalt kolmveerand sajandit pingutanud, et naeruvääristada tõsist asja, et rääkida naljakast surmtõsise näoga.” Ja samas olen päris kindel, et mu assotsiatsioon tuleb kunstnikule endale üllatusena, sest tema on maalinud täies teadmises ilusat suurt vaikelu, mis vaid valitud objekte eba (ala) teadliku fetišeerimise kaudu omandab (võib omandada) teisigi tähendusi.

Ja last, not least, kuigi tegemist on müüginäitusega, võib taas sügava veendumusega väita: noor maalikunstnik pole ühtki neist piltidest teinud hinnaalandusega, üksnes müügikaubana. Omas laadis, omas “nišis” tuleb Piret Rohusaare pilte ja nende maailma igati tõsiselt võtta ja mida rohkem meil neid “nišše” on, seda rikkamad me oleme.