Keraamikast
Ma vist pean natuke ka oma keraamikast rääkima...
Savimaailm lihtsalt tuli minu ellu - mul on olnud umbes 15 aastat ateljee ARS-i majas, kus keraamika tegemistest on olnud raske mööda minnas. ARS oli kunagine keraamika tehas, ja minu ateljee rentimise algusajal ajal oli seal ka tootmisruume säilinud oma algsel kujul. See oli väga võluv keskkond, eriti suvel, kui ruumi külm temperatuur ei seganud.
Ma ei saanud üle ega ümber potikedrast - savi pöörlemine, ja oma käega sellele massile kuju andmine on väga raske ja väga paeluv... Sellest siis olen seda maailma oma näpuga puudutanud.
Kõik see loomine, maalimine või suure kannu potikedral valmiskeerutamine, on kooskõlas hingega. Kõik mis sinus on, see jääb - vähemalt nii kauaks kui kunstnik midagi ümber ei otsusta.
Keraamikas lummab ennekõike see maailm, kuidas ilmetutest glasuuridest tekkivad värvid! Millist kuumust ja millist distsipliini see kõik nõuab - tunnetada seda, kuidas mingist hetkest sa enam midagi mõjutada ei saa…
