„VANA ÕLIPUU“ maalitud kevadel Lõuna-Prantsusmaal
Koguva Kunstitallis, Muhumaal
Maalimisest Colomarsis
Mul oli ammu soov maalida nii, nagu lapsepõlvelugude põhjal teadsin kunstnikke seda tegevat. Tahtsin käia ja otsida kaunist lõunamaist valgust. Teadsin neid ilusaid vaateid ja ihkasin tabada valguse-värvi hetki. Kogesin, kuidas valgus muutub ja päike liigub põhjamaalase jaoks kiiresti, varjud muutuvad nobedalt, tuues esile uusi sügavusi, kaotades ära eelmise hetke lummust ... Tundus, et olin lähedal impresionistide mõistmisele, kes ladusid oma maalivahendid kärusse ja kõndisid iga kord samadeks kellaaegadeks samadesse paikadesse, püüdmaks ühte kindlat valgusehetke, leidmaks loodusest neid värve uuesti ja ikka uuesti.
Olen elanud Pirkko Silvennoise kaunis kodus Colomarsis, väikeses Prantsusmaa mägilinnas. Vaadelnud uuesti ja uuesti ümbritsevaid maastikke eri astaaegadel ja proovinud mõista sealset päeva-valguse kiiret muutumist.
Pirkko kodu asub imelises kohas, kust avaneb vaade Vahemerele ja lumistele mägedele. Maalimise ajal, kevadel, oli Vahemeri tihti udus, uduvines oli ka kogu kaunis maastik oma imeliste väikeste külade ja kirikutega ning tintmustade küpressidega. See sobis hästi minu meeleoluga, mis oli rohkem segadust täis kui tavaliselt. Nautisin udu maalimist, mis minu ettekujutustes polnud sugugi eht lõunamaine.
Maalisin ka puude-puu - VANA ÕLIPUU - oliivi, puu, mis elab aastasadu, kusjuures tavaliselt nende täpset vanust ei tea keegi, kindel vaid, et sadade aastatega seda loendatakse. Puu oli paigal, vaid valgus muutus, nii nagu muutub maailmgi. Meil seevastu ei jäägi muud üle, kui vaimustuda nende põlispuude vastupidavusest ja elujõust ja samal ajal tunda end kaduva, kuid olulise osakesena selles maailmas ...
Meediakajastus
1. augustil avati Koguva Kunstitallis Piret Rohusaare maalinäitus Lõuna-Prantsusmaa vaadetest.
Kunstniku ammune soov oma sõnul oli maalida nii, nagu ta lapsepõlvelugude põhjal teadis kunstnikke seda tegevat. “Tahtsin käia ja otsida kaunist lõunamaist valgust. Teadsin neid ilusaid vaateid ja ihkasin tabada valguse-värvihetki,” rääkis Rohusaar, kes koges, kuidas valgus muutub ja päike liigub põhjamaalase jaoks kiiresti, varjud muutuvad nobedalt, tuues esile uusi sügavusi, kaotades ära eelmise hetke lummuse...
Kunstnik on elanud Koguva Kunstitalli perenaise Pirkko Silvennoise kaunis kodus Colomars’is, väikeses Prantsusmaa mägilinnas. Ta on vaadelnud ikka uuesti ja uuesti ümbritsevaid maastikke eri aastaaegadel ja proovinud mõista sealset päevavalguse kiiret muutumist.
Piret Rohusaare sõnul asub Pirkko kodu imelises kohas, kust avaneb vaade Vahemerele ja lumistele mägedele.
Saarte Hääl 10.08.2011
Fotod näituse avamiselt
