2019 NAINE JA TEMA KANN Tallinnas - Rohusaar

5.-31.08. 2019 Kastellaanimaja galerii

Näituse avamisele 5.08 kell 17.00, peale traditsioonilste avasõnade  kuulamist on võimalus osa saada ka väikesest veinide degustatsioonist!

Kai Kaljo kunsti- ja veinijutt sellest, millised veinid sobivad Piret Rohusaare’e maalide ja maaliliste savinõudega.

Piret Rohusaare maalidele on viimastel aastatel ilmunud kurvikad  naised, vahel ka otsekui idamaistelt miniatuuridelt pagema pääsenud  elegantne araabia hurdakoer. Vahel võib sama uskumatult graatsilist  koera näha koos maalijaga jooksmas mõnel Tallinna kergliiklusrajal.

Kirglike punaste varjunditega naisekujud ja vaasid Piret Rohusaare  maalidel on ositi juba varakevadel eksponeeritud Tartu Tampere majas.  Viimased neist aga valminud reisimuljeist Igavesse Linna. Soojus,  punakuldsed küllastatud toonid ja värvidesse hajuvad naisekujud. Itaalia  ja Vahemere ümbruse vana kultuur. Rooma hingemattev ilu, igikestvatelt  müüridelt kajavad sosinad, kõnekatked ja hõiked ongi kohati nagu  ebareaalsed – niivõrd kaua, aastatuhandeid on püsinud Rooma, vahetanud  võimukandjaid ja uskumusi. Kannud on aastatuhendeid olnud naiste  kaaslasteks. Amforad, niisama kurvikad ja kaunid kui naised ja lihtsamad  väiksemad kannud. Antiigi suurejoonelised vormid. Kõik need kannud on  juba mõnel viimasel aastal inspireerinud maaliva kunstniku loomingut:   „Minu keraamika sünnib potikedraga, mind vaimustab see pöörlev liikumine  …. Harva tean täpselt mida tahan teha. Aga mulle meeldivad suured  vormid, neid on hiljem äge glasuurida. Ja veel meeldib mulle kui suur  pott hakkab käe all kumisema, see on hinge kosutav tunne ja selle  tundeni püüan alati jõuda“. Tõepoolest, potikedra liikumine meenutab  sufide veatult pöörlevat tantsu, kes kord universumi rütmiga kontakti  saavutanud, võivad pöörelda ööpäevi. Aga glasuurid? Ja suurte vaaside  kummaliselt ebamääraseks kiskuv vorm, kuidas on lood kannudega, mil  alati polegi reeglipäraseid volüüme?

Kuigi kahe ateljee õnnelik omanik ARS-I kunstnikemajas, on Piret  Rohusaar siiski enam maalija kui keraamik. Glasuurid voolavad omatahtsi,  lillakad, koobaltvarjundid ja hõõgvel punased värvilaigud suurte  vaaside pinnal sunnivad mõtlema kolmemõõtmelistest maalidest, ehk isegi  maalitud skulptuuridest, mis Kastellaanimaja galerii avaras saalis  mõjuvad postamentidel kui Rooma sammaste värviliseks muutunud  kolonnaadid.

Piret Rohusaare rännak maalijana on olnud pikk ja pühendunult püsiv.  Isiklikes edasiarenguis Kunstiinstituudis omandatud modernistlikust  värvimaalist on maalija alati tänuga meenutanud kunagisi õpetajaid. Tiit  Pääsuke, Enn Põldroos ja Ando Kesküla oleksid nagu alati temaga koos.  Nende loomingust, kuigi nii erinevast on ammutatud jõudu, et edasi  minna. Ta on meenutanud ka Lemming Nagelit ühistest suvistest  vabaõhumaalimistest ja salapärast maalijat ning poeeti Aleksander  Suumanit. Mõned neist on üha oma maalijarajal, mõned juba lahkunud ehk  maalima tundmatus teispoolsuses. Omaenda esimesel juubelinäitusel  Vabaduse galeriis 2012 meenutas ta neid õpetajaid vabaõhumaalidega  Colomarsist Lõuna-Prantsusmaal, Prantsuse Rivierast. Ent maalida tuleb  üksinda, püsivalt ja süvenedes.

Kevadisel maalikunstnike aastanäitusel on maalijad küsinud, kuidas  koordineerida oma mõtteid ja leida ideaali kaasaegses turbulentses  maailmas, kus eksisteeriv reaalsus on kõik muud kui julgustav, kus  moraali ja eetika kriteeriumid teisenenud? Ega ei olegi ühest vastust.  Piret Rohusaar on otsustanud edasi maalida, senised ideaalid pagasina  teekonnal kaasas.

Juta Kivimäe