2026 KORDUMISE LÕPUTU ILU - Rohusaar

PIRET ROHUSAAR on teinud selle näituse jaoks valiku oma varasematest maalidest. Tiit Pääsukese õpilasena puudutab ta lõuendit vaid kergelt pintsliga, sellest jäävad järele kirkad ja õhulised, puhaste värvide kombinatsioonid, mis kohati akvarellilikult ujuvad, siis jälle särtsakalt plahvatavad. Piret ei skitseeri ega kavanda, vaid võtab pintsli kätte ja vaatab, mis sellest välja voolama hakkab: lõhnavad aiapildid, romantilised kaksikfiguurid, ahvatlevad natüürmordid punaste jookide ning puuviljadega; sekka ka veidi koomilisi tegelasi; palju maalilisi looduspilte. Tema eelistatuimad värvid on säravad punased ja sinised, mida seovad omavahel asendamatu õhuna värelevad, puhtad valged.

1990. aastate tööd kujutavad enamasti pereliikmeid. Kunstnik on põhjalikult süvenenud modellide sisemaailma. Poeg, abikaasa ja isa-ema on maalitud suure soojuse ning armastusega. Vanemate kaksikportree on enigmaatiline, sellel istub soliidses ülikonnas isa, ema aga on kujutatud pildina pildi sees, justkui eemalolevana. Samuti on kunstniku elus ikka tähtsal kohal olnud koerad, kellest praegu on iga päev ateljees - - ja poseerib ta maalidele -- imetabane valge araabia hurt Atabuk. Eksponeeritud on ka Inga Heamäe poolt 1992. aastal serigraafias tehtud plakat, mis tõlgendab värvigraafika vahenditega osavalt maali “Poiss ja koer” kaksikfiguuri. 21. sajandi alguses jõudis Piret hedonistlike teemade juurde alates aia-, metsa- ja rabapiltidest ning lõpetades armastuse, veini ning džässiga. Meeleolukad teosed viimatinimetatud teemal valmisid kontsertide kuulamise järel ning kujutasid tuntud muusikuid: dirigent Andres Mustoneni, kontrabassimängijat Taavo Remmelit, kitarrist Jaak Sooäärt, löökpillide mängijat Tanel Rubenit jt. Need pildid väljendavad inimese igavest vajadust -- unustada ennast mängima. Ka reisimine on üks Pireti suur kirg ja muidugi toob ta siis ikka maale kaasa: Lõuna-Prantsusmaalt Colomarsist; ka Samose ja Hiiumaa saartelt.

Natuke rohkem kui kümme aastat tagasi avastas Piret savikannud, mida õppis potikedral valmistama. Need aina kasvasid mõõtmetelt, kuni said suurteks amforadeks ja krateerideks. Kasutades järk-järgult aina osavamalt glasuure, kasvasid tal esialgsetest voolavatest pindadest lõpuks välja figuurimaalid, millel oli tähtsal kohal Atabuk, kes vaasi aeglaselt pööreldes selle kumeral küljel graatsiliselt jookseb. Nende kornukoopiat sümboliseerivate suurte nõude pildiseeriad jutustavad üht elupikkust lugu mehest, naisest, koerast ning aja kaduvusest.

Üks näituse keskseid töid on kuueosaline “Aeg” (1994), mille kuldsel foonil ekslevad mitmes vanuses tegelased. Lapsed