Suured kannud
Minu keraamika sünnib potikedraga, mind vaimustab see pöörlev liikumine …. Harva tean täpselt mida tahan teha. Aga mulle meeldivad suured vormid, teen neid ikka selleks, et siis glasuuridel/värvidel oleks seal ruumi omatahtsi voolata. Glasuurid küpsevad lõplukult alles väga kõrgel kuumusel ja lõpptulemus üllatab tegijat alati... ja see on hea, et minu glasuurides pole kunagi midagi lõpuni teada, mis sealt ahjust lõpuks tuleb... Ja veel meeldib mulle kui suur pott hakkab käe all kumisema, see on hinge kosutav tunne ja selle tundeni püüan alati jõuda...
Teen kannusid, nii suuri kui mu väike ahi lubab.
… suured, naise käega tehtud kannud, milles on nii palju saladust ja alati on midagi mida naine saab kannust jagada, või ka jagamata jätta. Need kannud vajavad palju aega ja maalimisest rohkem plaanipärast toimetamist. samas ei saagi ma enam öelda millal ma tulemuseni jõuan: kas töödeldavat savipinda viimse täiuseni siidiseks pinnaks lihvides, muljudes, vajutades - või pigem kui ma kõik selle kohati tegemata jätan. Mulle on oluline, vist, et rütm vahelduks - Lõpuks tulemuses on oluline kõik, nii tegemine, kui tegemata jätmine. Ja noh, lõpuks need omatahtsi valguvad ja sulanduvad glasuurid/värvid. Glasuurida saab väga erinevalt, väga täpselt ja korralikult, väga kindlate põletusprogrammidega. Saab kindlakäeliselt katsetades jõuda mingile tulemusele ja seda siis korrata. Mind pole selline asi veel vaimustanud, mulle meeldib, kui glasuur saab valguda ja lõpptulemusel on võimalus üllatada… Mu hinges on olnud vaid soov kujundada maalilisi glasuuritud savipindu, kus glasuuridel on ruumi voolata ja tekitada nii omamoodi uusi maalilisi pindu.
